Kas maa on püha?
Kas maa on püha?
Laulupeo hinguses peatume hetkeks, et mitte silmist lasta seda, mis on päriselt tähtis.
On see vaid hetkeline hingepaitus iseendale, või liigumegi iga päev oma tegudes selle poole, millest laulame. Kas iga eestlane on tingimata kallis, nagu küsib Rainer Vilu oma luuletuses?
Täna seistakse uhkelt ja rõõmsalt valgetes särkides teiseneise kõrval. Ei ole vaja isegi kõnelda, et üksteist mõista. Ja alles see oli, kui Ülle Kauksi küsis kas ta peab end põlema panema, et ometi keegi kuuleks! Ta ju kõneles maast, kultuuri kaitsmisest.
Võrumaa oma võrratus ilus, Pärnumaa päikeserannad, Kõrvemaa loodusrajad. Me kallis ja püha maa. Eelkäijate väljavõideldud ja ilmselt keegi ei vaidle vastu, et meie kohus on seda kaitsta. Mõtted ja teod aga paraku ei lähe sageli kokku. Mõnikord ei peagi midagi vaenulikku tegema. Piisab lihtsalt sellest, kui olla vait ja mitte lasta end häirida valjuhäälsetest nõudjatest. Vaba käega võib kaardile joonistada uusi kaevanduste piire või militaaralasid. Maa ei tule ette heitma, ei küsi isegi raha. Küll aga tuleks küsida igaühel kus ja kuna on kokku lepitud kui suure osa maast me lihtsalt laastame ära. Olgu siin näiteks kasvõi Nursipallu planeeritavad uued UXO alad. Need on alad, kuhu planeeritakse võimsate relvade sihtmärgialasid. Kümnete hektarite kaupa lagedad alad, kuhu inimjalg ei võiks enam iial astuda, kuna seal võib olla lõhkemata moona. Hiljuti näiteks oli praegusel sihtmärgialal ulatuslik maastikupõleng, mida päästjad ei julgenud isegi kustutada, kuna lõhkemata moon võis plahvatada.
Eestis on küllalt palju maad, mida me tegelikult ei hoia. Hirmutav on ka arusaam, et enda turvalisuse pärast tuleks ohverdada teisi eestlasi. Kusjuures pole teada, kas ikka saaks turvalisem. Kui palju põlistalusid tuleks hävitada, et saaks kindlam? Jah - ametnik kontoris joonistas ka 400-aastase ajalooga põlistalu sihtmärgialaks. Ei tahaks uskuda, et laulukaare all seistes on meil nägemus Eestist, kus mõned alad ei olegi pühad ja osad eestlased ei kuulugi oma põlistalude maale. Varasemalt seda dilemmat nii teravalt ei tõusetunud. Nüüd Nursipalu valguses on aga need ühiskondlikult väga olulised teemad kohalike poolt tõstetud ja neid ei saa ignoreerida. Me oleme uhked PISA tulemuste ja IT-arenduste üle. Oleme elanud usus, et oleme ühtne, tark ja tegus rahvas, kes hoiab esivanemate pärandit, oma maad, keelt ja kultuuri. Jah, maailmas on keerulised ajad. Ka seda ei saa ignoreerida. Seega tuleb eriti targalt tegutseda, et me maa ja rahvas kestaks. Saab ja peab arukamalt otsima ja leidma lahendusi, et põlistalud jääks alles, usk ühtsusesse kestaks ja laulukaare all saaks täiel rinnal laulda seda, mis meelel, ilma süümepiinadeta.
Ühest küljest lubame Euroopale kaitsta loodust ja aidata vähem arenenud riike keskkonnaküsimustes, korraldatakse looduse taastamise talguid, nagu nüüdki Tallinna lähistel, luuakse kliimaministeerium, uhkeldatakse Eestimaa pärandkultuuri ja ilusa loodusega. Kutsutakse üles säästvalt tarbima ja samal ajal kirjutatakse alla otsustele, mis lagastavad kümneid hektareid loodust jäädavalt. See kõik saab toimuda ainult rahva vaikival nõusolekul. Lubame aidata vähem arenendud riike ja oma kodus isegi ei küsi, kas oleks arukamaid lahendusi? Isegi ajakirjanikud ei küsi?
Kui laulupeost saab roosade prillidega eestlaste pidu, kes tegelikult ei mõtle sõnadele, mida suu laulab, siis oleme rahvusena kõvasti kreenis. Kui südames on tõsti mure oma maa pärast ja me esivanemate pärand on päriselt alles, siis peaksime rahvana suutma ka iga päev käituda nii, et laulda saakski ausalt ja kogu hingest.
Maarika Niidumaa
